Updated 2026-08-30

Miks eksisteerivad samad sigaribrändid nii Kuuba kui ka mitte-Kuuba versioonina?

Sest 1959.–60. aastal natsionaliseeris Kuuba revolutsiooniline valitsus saare kõik sigaritehased ning perekonnad, kes olid selliste brändide nagu Cohiba, Montecristo, Partagás ja H. Upmann taga, kaotasid õiguse neid seal toota. Paljud üles ehitasid samad nimed hoopis välismaal uuesti üles. Tulemus kehtib tänaseni: üks silt, kaks omavahel mitteseotud sigarit, mida toodetakse eri riikides eri ettevõtete poolt.

Mis 1959. aastal tegelikult juhtus?

Enne revolutsiooni koosnes Kuuba sigaritööstus eraomandis olevatest tehastest, millest mitmed ulatusid 1840. aastatesse ja mille olid rajanud peamiselt Hispaania ja teiste Euroopa riikide immigrantperekonnad, kes olid asunud elama Havannasse ja Pinar del Río piirkonda. 15. septembril 1960 natsionaliseeris uus valitsus tööstuse täielikult. Partagáse ja H. Upmanni omanikud kaotasid oma tehased sel päeval koos kuueteistkümne teise korraga konfiskeeritud tehasega; riik jättis endale nii hooned kui ka kaubamärgid.

Inimesed, kes olid brändid üles ehitanud, lahkusid enamasti — Floridasse, lühikeseks ajaks Hispaania Kanaari saartele ja lõpuks, suurema osa tööstuse jaoks, Nicaraguasse, Hondurasesse ja Dominikaani Vabariiki, riikidesse, mille kliima on Kuuba omale piisavalt lähedane, et kasvatada sugulasrõngastaimi, kuigi mitte kunagi täpselt sama pinnasega. Need eksiilis perekonnad on peamine põhjus, miks "Uue Maailma" sigaritööstus üldse eksisteerib. (Selle kohta, kuidas pinnaseerinevus lehes avaldub, vaata Kuuba vs Uue Maailma terroir.)

Seejärel juhtus kahe erineva brändiliigiga kaks erinevat asja. Vanade, juba kuulsate Kuuba nimede — Partagás, H. Upmann, Romeo y Julieta, Montecristo — pärast hakati võitlema, ja igaüks neist eksisteerib nüüd kahe eraldi sigarina, mis jagavad üht silti. Hilisemad eksiilperekonnad jätsid selle võitluse vahele ja lõid hoopis täiesti uued nimed.

Kes toodab tänapäeval Kuuba versiooni ja kellele kuulub teine pool?

Iga Kuuba markide all müüdav sigar on toodetud Habanos S.A. poolt, mis loodi 1994. aastal Kuuba ainuõigusliku sigaritootja ja -eksportijana. Sellel on alati olnud välismaine vähemusosanik: Prantsuse-Hispaania firma Altadis ostis 2000. aastal 50% osaluse ning Suurbritannia Imperial Tobacco (hiljem Imperial Brands) pärandas selle osaluse, kui omandas 2008. aastal Altadise. 2020. aasta uudised kirjeldavad, kuidas Imperial müüs oma osaluse, ehkki mitte kõik allikad seda müüki kajastavad, seega ei ole täpselt teada, kellel osalus praegu on, ja see artikkel ei hakka spekuleerima.

Hästi tõendatud on midagi lihtsamat ja kasulikumat: Altadise teine haru, Altadis U.S.A., omab täielikult mitte-Kuuba H. Upmanni, Montecristot ja Romeo y Julietat, mida toodetakse Dominikaani Vabariigis. Nii on aastaid üks korporatiivne perekond istunud Kuuba/mitte-Kuuba piiri mõlemal poolel kolme neljast nimest, ilma et sigarid ise oleksid kunagi muutunud üheks tooteks. Erinev leht, keerutatud eri tehastes: omandiõigus ja füüsiline sigar osutusid eraldi küsimusteks.

Neli nime, mis nüüd eksisteerivad kahekordselt

Kolm neljast läksid sama teed: pärast natsionaliseerimist jõudsid USA õigused kontserni kätte, millest sai Altadis, kelle tehas La Romanas, Dominikaani Vabariigis, toodab kõiki kolme tänaseni. Montecristo asutaja Alonso Menéndez ning H. Upmanni omanikud põgenesid mõlemad 1960. aastal ja üritasid esmalt uuesti alustada Kanaari saartel, enne kui äri seal ümber koondus.

Partagás läks teistsugust teed. Ramón Cifuentes, kes brändi juhtis, sunniti 1960. aastal hüvitiseta lahkuma. Ta taaselustas hiljem Partagáse USA-s koos General Cigar Companyga, kes registreeris Ameerika kaubamärgi 1978. aastal ja viis tootmise, lühikese Jamaica-peatuse kaudu, 1979. aastaks Dominikaani Vabariiki. General Cigar kuulub nüüd Taani kontsernile Scandinavian Tobacco Group — eraldi korporatiivne perekond sellest, mis on teiste kolme taga.

Romeo y Julieta nimi on lihtsalt hispaaniakeelne vaste Shakespeare'i näidendile.

Kuidas saab Cohiba olla lõhestatud, kui seda pole kunagi ühelegi perekonnale kuulunud?

Cohiba ei sobitu eksiilimustrisse, sest 1959. aastal polnud midagi natsionaliseerida: brändi tol ajal veel ei eksisteerinud. Fidel Castro enda hilisema jutustuse kohaselt jättis ühe ihukaitsja sigar talle 1960. aastate keskel nii sügava mulje, et riik otsis rulleri üles ja rajas spetsiaalse tehase El Laguito, et varustada segu Castro ja kõrgete ametnikega. Kuuba tubakamonopol pani Cohiba esimest korda avalikult müüki 1982. aastal.

Mitte-Kuuba Cohiba eksisteerib kitsamal põhjusel. General Cigar Company oli registreerinud "Cohiba" USA kaubamärgina juba 1978. aastal, neli aastat enne kui Kuuba versiooni üldse kellelegi müüdi, ja hakkas selle nime all müüma Dominikaani Vabariigis toodetud sigarit. Kuuba riiklik tubakafirma kaebas kohtusse, et bränd tagasi saada, kui need kaks omavahel otseselt konkureerisid, ja kaotas: föderaalne apellatsioonikohus langetas otsuse General Cigari kasuks 2005. aasta veebruaris, ja Ülemkohus keeldus 2006. aasta juunis edasikaebust menetlusse võtmast. General Cigari Cohibal on siiani hoiatus, et sellel puudub seos samanimelise Kuuba brändiga.

Miks pole enam Kuuba Davidoffi?

Mitte iga riiulil olev nimi ei ela täna topeltelu. Davidoff on juhtum, kus Kuuba lihtsalt kaotas brändi täielikult. Zino Davidoff, Genfi tubakakaupmees, hakkas 1968. aastal panema oma nime Kuubal toodetud sigaritele, mida keerutati samas El Laguito tehases, kus toodeti Cohibat. Koostöö lõppes halvasti: 1989. aasta augustis põletas Davidoff avalikult üle 100 000 sigari, mida ta pidas oma nime kandmiseks liiga kehvaks, ja 1991. aastaks lõpetati Kuubal toodetud Davidoffi tootmine täielikult, mõlemapoolsel kokkuleppel.

Tootmine kolis seejärel Dominikaani Vabariiki ja hiljem ka Hondurasesse, praeguse Baselis, Šveitsis asuva Oettinger Davidoff Groupi käe all. Sellest ajast pole ühtegi Kuuba Davidoffi enam toodetud. Selle ühe nime puhul ei konkureeri mitte-Kuuba versioon Kuuba rivaaliga — see on lihtsalt ainus alles jäänud versioon.

Miks ehitasid mõned eksiilperekonnad uued nimed?

Mitte igal eksiilis olijal polnud kaubamärki, mille pärast võidelda. Mõned kaasaegse Uue Maailma tööstuse kõige mõjukamad tegelased lahkusid Kuubalt, omades talu või tehasetöökohta, mitte globaalset brändi, ja alustasid uuesti oma nime all.

• Padrón: José Orlando Padróni perekonna tubakafarm Pinar del Río lähedal natsionaliseeriti; ta lahkus Kuubalt 1961. aastal ja asutas Padróni Miamis 1964. aastal, viies hiljem tootmise üle Estelísse, Nicaraguasse, et pääseda lähemale sarnasele lehele.
• Oliva: perekond oli kasvatanud tubakalehte Pinar del Río piirkonnas alates 1886. aastast. Gilberto Oliva vanem lahkus pärast 1959. aastat, farmis Hispaanias ja seejärel Nicaraguas alates 1969. aastast, ning käivitas valmis-sigaribrändi Oliva Cigar Co. alles 1995. aastal, koos oma pojaga.
• My Father: José "Pepín" García õppis sigareid keerutama juba lapsena Kuubal ja saavutas seal maine, enne kui lahkus. Ta pani hiljem oma nime ettevõttele, mida juhitakse nüüd Estelíst, Nicaraguast, ja El Paraísost, Hondurasest.
• Arturo Fuente: erand ajastuse poolest. Arturo Fuente lahkus Kuubalt Tampasse, Floridasse 1902. aastal ja asutas seal oma ettevõtte 1912. aastal, aastakümneid enne revolutsiooni. Tema järeltulijad hoidsid seda töös läbi 1924. aasta tehasepõlengu, 1946. aasta taaskäivituse kodu verandalt ja korduvate kolimiste, mis lõppesid 1980. aastast Dominikaani Vabariigis.

Ühelgi neist neljast pole Kuuba vastet, mis nime pärast konkureeriks, sest ükski neist pole jätk millelegi, mis kuulub praegu riigile. Need on sama ümberasumise eraldi haru.

Millistel majadel pole üldse Kuuba lugu?

Kaks nime tasub kaasata vastupidisel põhjusel: miski 1959. aastal neid ei puuduta. Toscano ulatub Toscana suurhertsogiriigis 1818. aastal asutatud riikliku tubakatehaseni, kasutab fermenteeritud Kentucky-seemnest tubakat, mida kuivatatakse tamme- ja pöögituleval, mitte Kuuba-seemnest lehte, millest kogu see lugu räägib, ning seda toodetakse tänaseni Itaalias. Villiger asutati 1888. aastal Jean Villigeri poolt Šveitsi külas Pfeffikonis ja on viis põlvkonda hiljem endiselt pereettevõte, tuntud peamiselt masinvalmistatud sigarite ja sigarillode, mitte käsitsi keerutatud kategooria poolest, millest see ajalugu muidu räägib.

Tasub ka märkida, et miski sellest ei paista sigaribandi pealt. Trükitud nimi ei ütle, kumb kahest omavahel mitteseotud tehasest keerutas just sinu käes oleva sigari — üks põhjus, miks pelgalt bandil olev tekst on nõrgem signaal, kui inimesed arvavad; sellest räägitakse lähemalt siin: miks bändi-põhised sigariskannerid ei tööta.

Lühikokkuvõte

• 1959.–60. aastal natsionaliseeris Kuuba oma sigaritehased ja jättis endale brändinimed; nende brändide taga olnud perekonnad lahkusid enamasti.
• Partagás, H. Upmann, Romeo y Julieta ja Montecristo eksisteerivad nüüd kahe eraldi sigarina ühe nime all: Kuuba oma Habanos S.A.-lt ja mitte-Kuuba oma, mida toodetakse enamasti Dominikaani Vabariigis.
• Cohibal polnud kunagi enne revolutsiooni perekonnast omanikku: see on riigi looming, mille USA kaubamärk läks pärast 2006. aastal lõppenud kohtuvaidlust teisele ettevõttele.
• Davidoffiga läks vastupidi. Kuuba kaotas kogu brändi 1991. aastal ja sellest ajast pole ühtegi Kuuba versiooni enam olemas.
• Padrón, Oliva, My Father ja Arturo Fuente valisid eraldi eksiilitee: nad ehitasid vanade nimede pärast võitlemise asemel täiesti uued nimed.