Sigar 101: mida algaja peab tegelikult teadma
Sigar keeratakse kolmest lehetüübist, mida kasvatatakse peamiselt ühel kitsal troopilisel vööndil, ning see, milline maitse suus tegelikult tekib, sõltub sama palju lõikest, süütamisest ja tempost kui segust endast. Põhitõed: millest sigar koosneb, kust see leht pärineb, kuidas sellega õigesti ümber käia ning miks selle iseloom muutub esimese ja viimase tolli vahel.
Kus sigaritubakas tegelikult kasvab?
Taim on nõudlik: ta vajab ühtlast sooja ilma ilma tegeliku talveta (aastaringselt umbes 21–27 °C), pidevalt niisket õhku (ligikaudu 70%) ja viljakat mulda, tavaliselt vulkaanilist tuhka või jõesetet. Selline kombinatsioon esineb ainult kitsas laiuskraadide vööndis, mistõttu klassikalised kasvupiirkonnad koonduvad just nii, mitte ei jaotu kaardil ühtlaselt.
Neli neist teevad suurema osa tööst. Vuelta Abajo, Havannast läänes, on punase mullaga ja peaaegu pideva pilvituse all ning selle taga peitub peaaegu iga kuulus Kuuba leht. Estelí Nicaraguas on musta vulkaanilise mullaga piirkond, kus kasvab pipraselt tugev ligero — leht, mis kannab tänapäevast Uue Maailma stiili. Cibao org Dominikaani Vabariigis ühendab jõesetteid vana Kuuba seemnematerjaliga siledaks ja aromaatseks leheks, mis on suure osa premium-tööstuse alustala. San Andrés Mehhikos on koht, kust pärineb tume, konarliku pinnaga maduro-kate, mis muudab segu magusaks ja mullaseks, mitte teravaks.
Vöönd ulatub tunduvalt kaugemale kui vaid Kariibi mere piirkond. Ecuadori, Brasiilia, Lääne-Aafrika Kameruni piirkonna, Indoneesia ja Filipiinide kasvatajad on kõik loonud oma pikaajalised tubakatraditsioonid, mõned neist sajanditepikkused, ning igaüks varustab mujal valmistatavaid segusid omaenda omapärase iseloomuga lehega. Täieliku geograafilise ülevaate, piirkond piirkonna haaval, leiad siit: kust sigaritubakas tegelikult kasvab.
Sellest lehest valmistatakse sigar ühe kahest väga erinevast süsteemist lähtudes. Milline mark millisele riiulile kuulub, on omaette teema, mida käsitleb sigaritootmise suured majad; kuid kahe süsteemi vaheline lõhe tasub kõigepealt eraldi mõista.
Kas on tegelikult vahet, kas sigar on Kuuba või "Uue Maailma" oma?
Jah, kuigi mitte nii, nagu turundus laseb arvata. 1959. aastal natsionaliseeris Kuuba revolutsioon üleöö kõik saare talud ja tehased ning tööstuse rajanud perekonnad lahkusid, kaasas vaid seemned ja oskusteave. 1960. aastatel istutasid nad selle traditsiooni uuesti Nicaraguasse, Hondurasesse ja Dominikaani Vabariiki, mistõttu suur osa sellest, mis väljaspool Kuubat täna kasvab, pärineb samadest Kuuba sortidest, lihtsalt teises mullas kasvatatuna. 1990. aastateks oli see ümberistutatud tööstus täielikult omaks võtnud julgemad segud ja kaasaegse kvaliteedikontrolli ning identiteedi, mida enam ei määratletud kui "mitte-Kuuba".
Tänapäeval on erinevus enamasti selles, kes juhib, mitte kes on parem. Kuuba juhib sigaritootmist endiselt ühe riigiettevõtte kaudu, mistõttu "Kuuba" sigarite valik jääb suhteliselt kitsaks ja müügiargumendiks on terroir ja rituaal. "Uus Maailm" hõlmab kümneid sõltumatuid, konkureerivaid tootjaid, kes segavad tubakat vabalt üle riigipiiride, mistõttu see pole üldse üks maitseprofiil, vaid palju laiem valik, mida müüakse ühtluse ja valikuvõimaluse pealt. USA kaubandusembargo, mis kehtib alates 1962. aastast, hoiab Havannas keeratud sigarid Ameerika poodidest endiselt eemal, olenemata sellest, kumb pool sulle meeldib. Täielik mehaanika (seemnete päritolu, miks segamine üle riigipiiride on ühel poolel keelatud ja teisel tavapärane, mida see kõik tegelikult maitse kohta ennustab) on kirjas siin: Kuuba vs Uue Maailma sigariterroir.
Mis sigaris tegelikult sees on?
Kolm kihti, igaüks oma ülesandega. Kate (capa) on see üksainus laitmatu leht, mida sa näed — kasvatatud varjus ja venitatud peaaegu siidõhukeseks — ning see moodustab üllatavalt suure osa sellest, mida sa maitsed: hele Connecticuti-varjundiga kate suitsetab tavaliselt kreemjalt, tume maduro aga muutub magusaks ja mullaseks. Sideleht (capote) on see vähem glamuurne leht, mis hoiab kimbu koos ning mis valitakse elastsuse ja ühtlase põlemise, mitte välimuse järgi; hea sideleht on põhjus, miks su tuhk püsib koos ja põlemisjoon jääb sirgeks, mitte ei jookse viltu. Täidis (tripa) on masinaruum: segu ligero'st taime ülaosast jõu jaoks, seco'st keskosast aroomi jaoks ja volado'st alaosast kerge põlemise jaoks, mis on volditud nagu lõõtspill, et õhk saaks tõesti kogu selle pikkuse läbida.
Katte värv ja lehe päritolu räägivad ainult osa loost; kuju ja ringmõõt muudavad kogemust sama palju, mida käsitleb otse mida oodata sigari kattest ja kujust, ning kujude endi sõnavara (robusto, torpedo, churchill ja teised) on lahti seletatud siin: sigari vitola kujud ja suurused — teatmik. Kuna kate üksi moodustab nii suure osa sellest, mida sa maitsed, on kasulik omada selle jaoks tegelikke sõnu: kasutatav maitsesõnavara jaguneb kuueks laiaks perekonnaks (kohv, pähklisus, magusus, puit ja taimne, naturaalne ning ürt ja vürts), mis on välja toodud siin: sigari maitsekategooriad selgitatuna.
Kui sul on korralik sigar käes, mis jääb siiski sinu otsustada?
Segaja otsustas koostise ära juba enne, kui sigar sinuni jõudis. Aga alates hetkest, mil sa selle kätte võtad, on esitus sinu oma ning see taandub neljale asjale. Lõige määrab ava suuruse: kui palju suitsu sa tõmbad ja kuhu see keelele langeb. Süütamine otsustab esmamulje täielikult ära: liiga lähedal hoitud leek kõrvetab tuhaotsa ja alustab sind mõrudalt, samas kui aeglane, õrn leek alustab sind magusalt. Tõmme tahab rütmi, umbes üks õrn tõmme minutis; liiga sageli ja hõõguv ots kuumeneb üle, muutudes kuumaks ja kareks, liiga harva ja see kustub. Ning tuhk tuleks maha rullida, mitte kunagi ära nipsata, sest tuhasammas teeb tegelikku tööd, kaitstes hõõguva otsa enda mikrokliimat.
Miski sellest ei muuda seda, kas aluseks olev segu on tugev, täidlane või intensiivse maitsega: need on kolm eraldiseisvat asja, mille segaja juba varem paika pani, ning need ei liigu üheskoos nii, nagu inimesed eeldavad, nagu selgitab sigari tugevus vs täidlus vs maitse. Sinu tehnika mõjutab hoopis seda, kas sa maitsed seda segu selgelt või summutad selle ära enne, kui sel on üldse võimalust avaneda.
Kuidas sigarit tegelikult lõigata ja süüdata?
Alusta lõikest. Sirge lõige eemaldab kogu mütsikese ühe kindla lõikega õlgade kohalt, andes maksimaalse õhuvoolu ja segu kõige täielikuma, kõige andestavama väljenduse, ning see on õige vaikevalik, kui sa pole veel kindel. V-lõige lõikab mütsikesse hoopis kiilu, koondades suitsu keele keskele ja hoides su huuled tõrvajoonest eemal; see suitseb pisut jahedamalt ja fokusseeritumalt ning sobib hästi koonduva otsaga sigarile. Aukude lõige avab väikese ümmarguse akna, mis suitseb veelgi jahedamalt ja hoiab mütsikese terve, kuid kui seda liiga tugevalt tõmmata, läheb see kuumaks, seega väldi seda karbisurutud või tugevalt koonduva sigari puhul.
Süütamine on olulisem, kui enamik inimesi eeldab. Ideaalne leek on pehme kollane butaanileek ning eesmärk on tuhaotsa röstida, mitte kunagi seda otse tulle kasta. Hoia tuhaotsa umbes 45-kraadise nurga all vahetult leegi kohal, nii et lehte puudutab kuumus, mitte tuli; keeruta jätkuvalt, kuni kogu serv hõõgub ühtlaselt oranžina, ning tee siis esimesed paar tõmmet õrnalt, keerutamist jätkates, et hõõguv ots ühtlustuks. Liiga lähedale hoitud kõva jugaleek teeb vastupidist: see kõrvetab süsiniku otse tuhaotsa sisse ning kogu esimene kolmandik alustab seetõttu mõrudalt.
Kui sigar on süüdatud, siis seda nautitakse aeglaste sõõmudena, mitte ei suitsetata: umbes üks õrn tõmme minutis ja kunagi mitte sisse hingates. Tõmba liiga sageli ja hõõguv ots kuumeneb üle, muutes suitsu ülejäänud õhtu jooksul kuumaks, kareks ja mõrudaks. Tõmba liiga harva ja see näljutub ning kustub; uuesti süütamine pole patt, kuigi iga kord teravdab see maitset veidi. Parem harjumus on rütm: naudi sõõmudena, pane see tuhatoosi äärele puhkama, vestle, tule selle juurde tagasi. Sigar määrab õhtu tempo, mitte vastupidi. Rulli tuhk tuhatoosi äärt vastu, ära nipsuta seda maha. Nipsutamine jahutab otsa koheselt ning tõmme muutub pingeliseks ja maitse selle tagajärjel kareks. Kui aeg on lõpetada, pane see puhkama ja lase sellel iseenesest kustuda, selle asemel et see välja suruda; see võtab minuti kauem aega, kuid säästab sind tõrvasest lõpuakordist. Täielik samm-sammuline juhend iga liigutuse mehaanikaga on siin: kuidas sigarit lõigata ja süüdata, ning kui põlemine ise läheb kuskil valesti (tunnel, paadikujuline põlemine, tõmme, mis ei taha koostööd teha), leiad lahendused siit: levinud sigari põlemis- ja tõmbeprobleemid.
Miks maitseb sigar alguses teisiti kui lõpus?
See muutub tõesti kolmes etapis, mitte ainult sellepärast, et su maitsemeel väsib. Esimene kolmandik on käepigistus: ere, veidi rohtune, alles otsimas oma nägu, ja tasub suitsetada aeglaselt, umbes üks tõmme minutis, kuni su enda maitsemeel kalibreerub sellega koos, selle asemel et hinnata sigarit enne, kui tuhaots on täielikult soojenenud. Teine kolmandik on süda, kus segu settib oma tõelisse iseloomu ja täidlus avaneb täielikult; see on osa, mille poole segajad püüdlevad, ning just siin tasub kõige rohkem ära õrn retrohaalimine — suitsu ninast, mitte suust välja hingamine (tehnikat ennast käsitleb mis on sigari retrohaalimine). Viimane kolmandik on soojem, tugevam ja vähem magus, sest õlid ja tõrvad on põlemise käigus rändinud üles pea suunas. Just sellepärast panevad paljud kogenud suitsetajad sigari lihtsalt bandi juures puhkama. Selleks ajaks on see juba öelnud, mis öelda oli.
Kuna see nihe on tõeline, mitte ainult ettekujutus, tasub üles märkida, kus konkreetne sigar sinu jaoks kõrgpunkti saavutas ja kus su huvi hajus — kas paberile või selleks otstarbeks loodud päevikusse, näiteks Paradigmisse, sest muster mitme sigari lõikes räägib rohkem kui ükski üksik õhtu. Täielik ülevaade sellest, mis muutub ja miks, on siin: miks sigarid muutuvad kolme kolmandiku lõikes.
Mida sa peaksid esimestel kordadel tegelikult tegema ja mida vältima?
Lühike nimekiri katab enamiku sellest. Söö enne midagi ära; sigar lööb tühja kõhuga kõvasti. Võta süütamiseks aega, selle asemel et kiirustada: rösti aeglaselt, ära kõrveta. Ja vali lõige, mis tegelikult sobib sigari ja hetkega, selle asemel et vaikimisi kasutada seda, mis sul parasjagu käepärast on.
Keelud on sama lühikesed. Ära lõika liiga lühidalt: jää õlgade kohale, muidu kate hargneb lahti. Ära suru kustunud sigarit paanikas uuesti põlema; lase sellel väärikalt kustuda või süüta see rahulikult uuesti, kui soovid rohkem suitsetada. Ja ära nipsuta tuhka nagu sigaretil, vaid rulli see õrnalt maha. Isegi aastaid suitsetanud inimesed teevad seltskonnas siiski osa neist vigadest, mida käsitleb üksikasjalikumalt etiketivead, mida kogenud suitsetajad teevad.
Lühiversioon
- Tubakas vajab ühtlast sooja, niisket õhku ja viljakat mulda, mistõttu see koondub kitsasse vöösse, mis kulgeb Kesk-Ameerikast Kariibi mereni, koos tõeliste eelpostidega nii kaugel kui Ecuador, Kamerun, Indoneesia ja Filipiinid.
- Sigar koosneb kolmest kihist (kate, sideleht, täidis) ja kate üksi moodustab suure osa sellest, mida sa maitsed.
- Lõige, süütamine, tõmme ja tuhk on kõik suitsetaja otsused, eraldiseisvad segaja poolt juba paika pandud tugevusest, täidlusest ja maitsest.
- Maitse muutub tõeliselt esimese, teise ja viimase kolmandiku lõikes, kui leht põleb, mitte ainult sellepärast, et su maitsemeel väsib.
- Suurem osa etiketist taandub kannatlikkusele: rösti tuhaotsa, selle asemel et seda kõrvetada; naudi sõõmudena, mitte ära tõmba; ja rulli tuhk maha, selle asemel et see ära nipsata.