Milliseid sigariviisakuse vigu teevad ka kogenud suitsetajad endiselt?
Korduvad vead käivad kõik tule ja tuha kohta. Sigari süütamine kellegi teise sigari kõrvest lahtise leegi asemel, tuha pühkimine sõrmenipsuga selle asemel, et see maha veeretada, sigari kustutamine vajutamise ja väänamisega selle asemel, et lasta sel omasoodu kustuda, ning tunni aja eest kustunud sigari uuesti süütamine. Ükski neist ei kao kogemuse lisandudes — need on lihtsalt harjumused.
Miks peetakse kellegi teise sigarilt süütamist halvaks tooniks?
See on pigem füüsika kui kombekuse küsimus. Hõõguv süsi põleb palju kuumemalt ja palju ebaühtlasemalt kui lahtine leek, ning kui hoiad sigari jalga selle vastas, kuumeneb üks väike tubakalapike intensiivselt, samal ajal kui ülejäänud ringi ümbermõõt jääb külmaks. See on peaaegu täpselt see lähteolukord, mis mõne minuti pärast tekitab "kanuupõlemise" – ühe külje põlemise teisest kiiremini. Laenatud süsi kannab endas ka selle maitset, mida see on juba läbi põletanud, ning väike osa sellest kandub üle sigari jalale, mida süütad, nii et esimesed mahvid maitsevad kergelt kellegi teise, mitte sinu enda sigari järgi.
Selles pole midagi hügieeniga seotut. Hõõguv süsi on lihtsalt halvem tööriist just selle protsessi osa jaoks, kus täpsus loeb kõige rohkem. Ühtlase süütamise täielik mehaanika on kirjas artiklis kuidas sigarit lõigata ja süüdata – leek võimaldab kogu ümbermõõtu teadlikult kuumutada, hõõguv süsi seda ei võimalda. Välgumihkli laenamine on täiesti okei. Hõõguva süsi laenamine ei ole sama asi.
Miks tuhk maha veeretada, mitte sõrmenipsuga eemaldada?
Sõrmenipsuga tuha eemaldamine on äkiline külgsuunaline löök tuhasambale, mis toetub tihti juba nõrgenenud, poolenisti läbi põlenud struktuurile. See võib puruneda ebaühtlaselt, saata killu sinna, kuhu sa ei tahtnud, ja raputada ka ennast hõõguvat süsi, selle asemel et lasta sel põleda nii, nagu see põles. Sigari õrn veeretamine vastu tuhatoosi serva laseb tuhal eralduda seal, kus see on juba kõige nõrgem – kontrollitult, ilma vahetult tagapool oleva põleva tubaka rahu rikkumata.
On ka põhjus, miks tuhka ei tasu kohe, kui see tekib, maha lüüa. Umbes 2–3 sentimeetrit tuhka sigari jala peal on kogenud suitsetajate seas levinud mõõdupuu, sest see isoleerib all olevat sütt ja hoiab põlemise pisut ühtlasemana ja pisut jahedamana. Liiga vara eemaldatud tuhk jätab söele vähem kaitset ja midagi muud peale palja tubaka, mille vastu põleda.
Miks lasta sigaril iseenesest kustuda, mitte seda kustutada?
Sigari kustutamine vajutamise ja väänamisega – nii nagu tehakse sigaretiga – on harjumus, mille enamik inimesi üle kannab, mõtlemata sellele, miks sigarette üldse sel viisil kustutatakse. Tihedalt keeratud sigar ei kustu vajutamisel nii puhtalt kui õhuke paberisse mähitud sigaret; see kipub tuhatoosis veel mõnda aega edasi hõõguma, ning see, mida see hõõgudes tekitab, on palju karedam ja pistvam lõhn kui see, mida sigar eritas ajal, mil seda tegelikult korralikult suitsetati. Aseta see selle asemel tuhatoosi ja lase õhupuuduse tõttu iseenesest kustuda – see võtab kauem aega, kuid lõhna ei teki.
Teine, lihtsam pool sellest on: sigarit ei pea lõpuni suitsetama. Keegi ei pea selle üle arvet. Kui mingi segu sulle ei sobi või hetk, mis selle jaoks sobis, on möödas, on pärast esimest kolmandikku sigari käest panemine täiesti normaalne tulemus, mitte läbikukkumine. Mida sigari hilisemad etapid tegelikult peaksid paljastama, kui sa siiski edasi lähed, on kirjas artiklis miks sigarid muutuvad kolme kolmandiku vältel.
Kas on hetk, mil uuesti süütamine enam ei tasu?
Mõne minuti eest kustunud sigar on tavapärane taassüütamine. Koputa lahtine tuhk maha, kuumuta jalga uuesti nii, nagu tegid esimest korda, ja jätka – esimesed paar mahvi võivad maitsta veidi teistmoodi ja see on normaalne. Tunni aja või kauem kustunud sigar on hoopis teine olukord. Tubakal on olnud aega täielikult läbi jahtuda ja endasse imada ükskõik millist ruumis olevat niiskust ja seisnud suitsulõhna, ning see, mis uuesti süütamisel tagasi tuleb, kipub olema lamedam ja märgatavalt kibedam kui see, mida varem suitsetasid. Sel hetkel ei ellusta sa enam sama sigarit. Sa suitsetad selle halvemat versiooni.
Püsiv põlemisprobleem, mis sunnib sind uuesti ja uuesti välgumihkli juurde pöörduma, erinevalt ühest ausast pausist, on tavaliselt tingitud muust põhjusest, mida tasub uurida – see on käsitletud artiklis levinud sigari põlemis- ja tõmbeprobleemid.
Milline on viisakusreeglistik suitsu enda kohta?
Retrohaleerimine ehk suitsu ninast välja puhumine, mis käivitab retronasaalse haistmise ja tabab maitseid, mis tavalisel väljahingamisel kaduma lähevad, on tehnika, mitte miski, mida publikule ette näidata. Kui teha seda vaikselt, jääb see teiste lauas istujate jaoks märkamatuks; teatraalselt tehtuna näib see pigem uhkeldamise kui maitsmisena. Kuidas ja miks see tegelikult toimib, on kirjas artiklis mis on sigari retrohaleerimine.
Põhilisem viisakusreegel puudutab lihtsalt seda, kuhu suits suundub. Hinga välja üles ja eemale, mitte üle laua, jälgi õues tuule suunda ja ära suru end kellegi kõrvale, kellel endal sigarit pole. Selleks pole vaja mingeid sigarispetsiifilisi reegleid, vaid ainult tavalisi, mida rakendatakse erandeid tegemata.
Kuhu peaks puhkav sigar mahvide vahel tegelikult minema?
Mitte klaasi serva või lauaääre peale tasakaalustatuna ja mitte kümneks minutiks hammaste vahele pigistatuna, kui räägid. Korraliku sälguga tuhatoos hoiab sigari jalga veidi kõrgemal, nii et hõõguv ots ei suru vastu tuhatoosi ega kustu enneaegselt. Kui aseta põlev sigar hoopis lamedale kõvale pinnale, juhtub tavaliselt sama: süsi kaotab ühelt küljelt õhuvoolu ja põlemine läheb kaldu põhjusel, millel pole midagi pistmist sellega, kuidas sigar süüdati.
Pidev suus hoidmine tekitab aeglasema versiooni teisest probleemist. Pidev käes hoidmine ja näksimine pehmendab mütsikest, pehmenenud müts aga rebeneb, mitte ei lõiku puhtalt, mis hiljem avaldub hargneva katteleheliku näol just seal, kust sa tõmbad.
Kuidas need vead tegelikult kõrvuti välja näevad?
| Harjumus | Miks see on probleem | Parem lahendus |
|---|---|---|
| Süütamine kellegi hõõguvast sigarist | Kuumem, ebaühtlane soojusülekanne; võib esimesed mahvid rikkuda teise sigari maitsega | Kasuta leeki – kas oma või laenatud välgumihklit |
| Tuha sõrmenipsuga eemaldamine | Purustab tuha ebaühtlaselt ja raputab all olevat sütt | Veereta seda õrnalt vastu tuhatoosi serva |
| Kustutamine vajutades ja väänates | Keeratud sigar hõõgub edasi selle asemel, et puhtalt kustuda, ja lõhnab seejuures halvemini | Aseta see maha ja lase iseenesest kustuda |
| Tundide eest kustunud sigari uuesti süütamine | Tubakas on imanud endasse niiskust ja seisnud suitsulõhna; maitse tuleb tagasi lameda ja kibedana | Süüta uuesti mõne minuti jooksul või jäta pooleli |
| Tasakaalustamine klaasi serval või lauaäärel | Katkestab söele suunatud õhuvoolu ebaühtlaselt; põlemine läheb kaldu | Kasuta selleks mõeldud tuhatoosi sälku |
Kui pead mingisugust arvestust selle üle, mida suitsetad, tasub üles kirjutada ka hetk, mil otsustad lõpetada – olgu see kolmandiku peal või päris lõpus –, koos sellega, mida sa segust arvasid. See on tihti ausam signaal segu kohta kui kohustustundest lõpuni suitsetamine, ja osaliselt seepärast koheldakse Paradigmi maitsepäevikus poolikult jäänud kannet sama kehtivana kui täielikku.
Lühikokkuvõte
- Süüta alati leegiga, mitte kunagi teise sigari hõõguvast otsast – kuumus on halvem ja see võib maitset rikkuda.
- Veereta tuhk vastu tuhatoosi serva maha, ära nipsuta seda; veidi tuhka alles jättes aitab see tegelikult põlemist.
- Lase sigaril tuhatoosis iseenesest kustuda, selle asemel et kustutada seda nagu sigaretti.
- Mõne minuti jooksul uuesti süütamine on normaalne; tunni või kauem pärast tehtud taassüütamine maitseb tavaliselt halvemini, kui see väärt on.
- Aseta põlev sigar tuhatoosi sälku, mitte serva peale tasakaalu või hammaste vahele.